Laste tarkused

Aastaid tagasi tuli ühe tuttavaga jutuks keelte õppimine. Mu tuttav oli absoluutselt veendunud, et enne, kui võõras keel perfektselt selge ei ole, ei tasu üldse proovidagi seda rääkida.

Miks ometi?

Oh seda piinlikkust, kui midagi valesti läheb! Nii leidis mu vestuskaaslane. Vaidlesin tookord sellele mõttekäigule valjuhäälselt vastu ning usun, et seda teeksid paljud teisedki. Ei ole ju mõeldav saavutada ladusat võõrkeeleoskust ilma seda keelt väljaspool klassiruumi kasutamata ning vigu tegemata. Kui aga olukord, kus võõras keeles rääkida tuleb, kätte jõuab, käitume ikkagi sageli sellele põhimõttele vastupidiselt.

Siiski…

Erand pole minagi. Aastal 2004, kui olin esimest aastat vahetustudengina Helsingis, rääkisin raamatukogus lugejakaarti tehes ja kinos piletit ostes ikkagi inglise keeles, kuigi oleks oma tookord veel veidi konarliku soome keelega hakkama saanud küll. Tagantjärgi mõtlen, kui rumal – mida eluliselt tähtsat on lugejakaardi vormistamisel võimalik nässu keerata?

Laste imetlusväärne mõttemaailm

Aastaid tagasi käisime meie pere naisteseltskonnaga soojal maal reisil. Kaasas oli ka tookord kolmene õetütar. Samal ajal kui tema ema, vanaema ja tädi restoranilaua taga mõnusaid kokteile nautisid, silkas tüdruk ringi omavanuste uute sõpradega. Kõik neli last rääkisid erinevat keelt: eesti, saksa, türgi ja rootsi keelt. Kuid jutust ei tundunud sel rõõmsal seltskonnal ometi puudust tulevat!

Olime hämmastunud, kui ühel hetkel võtsid lapsed üksteisel käest kinni ja hakkasid üheskoos restorani teises otsas toimuva lastedisko poole sammuma. Täielikus üksmeeles, nagu oleksid nad oma plaanid kõigile mõistetavas keeles läbi arutanud.

Kuidas nad seda teevad, need väikesed lapsed, kes oma emakeeltki alles rääkima õpivad?

Vastus on ilmselt lihtne – lapsed ei karda teha vigu. Nad on uudishimulikud ega oska isegi mõelda sellele, mis küll saaks, kui nad täismineviku asemel lihtminevikku kasutaksid, ebareeglipärast tegusõna reeglipäraselt pööraksid või teeksid mõne muu vea, mis täiskavanu maailmas tähendaks oi-millist-häbi. Laste eesmärk on ennast teisele selgeks teha. Mõnusalt, mänguliselt, stressamata, tundes rõõmu toredatest sõpradest ja ühisest tegutsemisest.

Hakka julgelt pihta!

Täiskasvanuil on lastelt palju õppida. Ei tohi karta eksida! Pean silmas lihtsat suhtlussituatsiooni, kus eesmärgiks oma mõtte teisele inimesele selgekstegemine. Ametliku kirja kirjutamine või selle tõlkimine on loomulikult teine asi, sest tulemus peab saama tõepoolest täiuslik ja grammatiliselt korrektne, vastasel juhul võib see adressaadi lausa eemale peletada.

Kuid järgmisel korral, kui võõras keeles suhtema pead, unusta hirm ja valehäbi ning keskendu oma eesmärgile. Kui jääd ootama aega, mil sinu võõrkeeleoskus on perfektne, võib nii mõnigi oluline jutt rääkimata või elamus kogemata jääda.

Comments are closed.